Pommimeistrist ja timukast

Üleeilse CIA piinaraporti kommentaariks:

On üks populaarne eetiline dilemma, mida esitavad põhiliselt (neo)konservatiivid (neo)liberaalidele ja mis kõlab umbes nii:

Kuri terrorist (sõltuvalt isikust võib siia lisada täiendusi, näiteks selle, et ta juba on oma naise surnuks peksnud ja bussitäie koolitüdrukuid õhku lasknud) on saanud oma valdusse tuumapommi ja sokutanud selle ühe suurlinna alla. Pommi lõhkemiseni on jäänud mõned tunnid. Puhttehniliselt on kõigi linnaelanike evakueerimine nii lühikese ajaga võimatu ja hinnanguliselt saab surma umbes 100 000 inimest.
Me oleme selle tegelase kätte saanud ja meil on 100% kindlad tõendid, et see on tõepoolest tema ja pomm on tõepoolest olemas.

Kas sellises olukorras on lubatav seda inimest piinata, et ta ütleks välja pommi asukoha ja me saaksime selle kahjutuks teha?

Eesmärk on siis panna vastaja nõustuma, et 100 000 süüta inimese elu kaalub üles ühe sügavalt väärastunud kurjategija kannatused. Ja enamikel inimestel on tõepoolest raske teistmoodi vastata, tudmata end ise ja jätmata muljet endast kui inimvihkajalikust tähenärijast. Aga nagu lihtsad dilemmad ikka, on see sügavalt vildakas ja kõik lihtsad vastused jätavad kõige olulisemad asjad ütlemata.

Esmaselt muidugi rõhuvad sedalaadi küsimused meie emotsioonidele ja kujutlusvõimele. Emotsioonidel aga on teadagi omadus näha iga situatsiooni unikaalsena. Vastaja mõtleb üksiku süütu surma traagikale, korrutab selle 100 000-ga ja tulemus ületab kujutlusvõime piirid. Ja selle vastu on pandud kurja inimese kannatused, mille kohta meie sisetunne niikuinii ütleb, et need on õigustatud. Aga mitte see pole siin kõige olulisem.

See, mis siin kaalul on ei ole süütud elud süüdlase kannatuste vastu vaid süütud elud kolme printsiibi vastu:

1. Humanistlik printsiip, mis ütleb, et inimväärikuse alandamine (ja järelikult piinamine) ei ole ühelgi juhul õigustatud
2. Õigusriigi printsiip mis ütleb, et kirjutatud seaduste ülimuslikkus on absoluutne.
3. Süütuse presumptsioon, mis ütleb et kuni sõltumatu kohtu otsuseni tuleb iga inimest lugeda täielikult ja ilma igasuguste agadeta süütuks.

Ja küsimus tuleks nüüd sõnastada hoopis nii:

Kas me oleme nõus 100 000 süütu inimese elu päästmiseks loobuma humanistliku riigi alusprintsiipidest?

Ma ei tea sellele küsimusele vastust. Võib-olla on valgustusajastu romantistlik humanism tõepoolest üle tähtsustatud, sest reaalsus teeb siia niikuinii omad korrektiivid. Aga ma tean ainut ühte võimalust, kuidas ülaltoodud dilemmale saab jaatavalt vastata ilma moraalsesse kahekeelsusesse langemata (eitava vastuse korral võime igal juhul sirge seljaga jääda):

Kui selline situtatsioon on vähimalgi määral võimalik, siis pean ma juba praegu avalikult nõudma korrektiivide tegemist riigi ja ühiskonna alustesse.

• Esmalt peame me taganema inimõiguste ülddeklaratsioonist.
• Teiseks ÜRO piinamisvastasest protokollist.
• Kolmandaks muutma põhiseadust ja viskama sealt välja seaduste üldkehtivuse jms.

Loobumine inimõiguste ülddeklaratsioonist ja piinamisvastasest protokollist ei tähenda, et me peaksime kohe kõiki tapma ja piinama kukkuma. Ühiskond võib edasi toimida täpselt sama leebelt ja humaanselt, ainult et eriolukordade jaoks on taganemistee nüüd lahti.

Kui see on tehtud, siis võin ma eneseväärikust säilitades päästa ülaltoodud hüpoteetilises olukorras need 100 000 süütut inimest.

Kuni ma aga neid korrektiive ei tee (kuigi vastan jaatavalt) pooldan ma valelikku ühiskonda, mis deklareerib väärtusi, mida ta ei kavatsegi järgida.

Kommentaariks võib veel mainida, et selle nimel, et need valgustusajastu printsiibid hakkaksid olema meie riigikorra alused, on süütult tapetud kaugel rohkem, kui 100 000 inimest. Nii, et võib-olla on õige vastus ikkagi eitav.

Tartu, 10 detsember 2014