Sunday, November 23, 2014

If it ain’t broke, don’t fix it

Iga kord, kui ühiskonda raputavad sotsiaalsed muutused, tõstavad pead ka need kes ütlevad, et ühiskonda ei ole vaja muuta, et ühiskonnaga pole midagi halvasti. Ja seda seisukohta kinnitab igaljuhul see, et me üldse praegu siin oleme. Kui ühiskond oleks läbi tsivilisatsiooni 5000-aastase ajaloo olnud väga halvasti ja valesti korraldatud võiks ju arvata, et ta oleks laiali lagunenud ja tsivilisatsioon koos temaga. Mida aga ei juhtunud.

Reaktsionäärid on need, kes on vastu ühiskonna kiiretele organiseeritud muutustele. Ja kui muutused ikkagi toime pannakse, siis püüavad nad minna tagasi, taastada vana, läbiproovitud ja kindla süsteemi enne, kui revolutsioonilised muutused kõik pea peale jõuavad pöörata. Sest uued ja läbiproovimata üldiselt ei tööta, vähemalt mitte pikas perspektiivis. Vastupidi - revolutsioonid ja reformid tekitavad destruktiivse kaose, see muutub väljakannatamatuks ja kaose likvideerimiseks käivad revolutsionäärid ning reformistid välja uued reformid. Mis loovad uue kaose ja nii edasi väljapääsmatus nõiaringis.

Me elame praegu kiirete sotsiaalsete muutuste - mida reformistid nimetavad sotsiaalseks progressiks - ajastul. See ajastu on kestnud juba vähemalt paarsada aastat, alates kui mitte enne, siis orjanduse kaotamisega, kulgenud läbi naiste emantsipatsiooni ja riikliku sotsiaalhoolekandesüsteemi ülesehitamise kuni homoabielude ning positiivse diskrimineerimiseni. Reaktsionäärid suhtuvad nendesse ümberkorraldustesse üldiselt umbusuga. Isegi kui mõni neist võib tunduda asjakohane, näivad nad moodustavat ühtse süsteemi kus üks lüli toob vältimatult kaasa teise. Ja ahela tulemuseks on tsivilisatsiooni aastatuhandete vanuse ülesehituse lõhkumine. Kuhu ja kuidas peaks ajalooratast tagasi pöörama, selles lähevad arvamused muidugi lahku. Reaktsionäärid ei moodusta ühtset poliitilist platvormi selgete seisukohtade ning programmiga. Neid ajendab südametunnistus, mitte soov teisi muuta ning valitseda.

Reaktsionäärid austavad inimest nii, nagu ta oli ja on. See, et me oleme tõusnud barbaarsusest tsivilisatsioonini on imetlusväärne ja need inimesed, kes sellega hakkama on saanud on väärt meie austust ja eeskujuks võtmist. Kõik suurimad tsivilisatsiooni saavutused - stabiilsed riigid, haridus, kirjaoskus, teadus ja tehnoloogia arenesid välja aastatuhandete jooksul traditsioonilises, hierarhilises ja patriarhaalses ühiskonnas. Need saavutused on tunnistuseks, et see ühiskonnakorraldus töötas siis ja järelikult töötab ka praegu. Sest inimene oma põhiloomult ei muutu.

See, mis praegu toimub võib töötada aga ei pruugi. Ja kui ei tööta, siis ei oska keegi meist ennustada, millega see praegune sotsiaalne eksperiment lõppeb. Reaktsionääride meelest on ühiskond ja tsivilisatsioon liiga väärtuslikud, et nendega riskida. Me peaks astuma sammu tagasi kui me tahame kunagi üldse kuhugi välja jõuda.

Tartus, 23. novembril 2014